Humanist on keegi, kes mõistab, et meie, inimesed, oleme meile tuntud universumis kõige uudishimulikumad ja võimekamad teadmiste hoidjad ning kandjad.

Teadmiste omandamiseks ja maailma mõistmiseks peame kasutama mõistust ja kogemust. Samuti võime luua või kogeda inimkonna suuri kunstilisi saavutusi, et rikastada oma emotsioone, süvendada empaatiat ja laiendada arusaamist. Kuid me lükkame tagasi pimesi autoriteedile tuginemise, dogmad ning väited jumaliku ilmutuse kohta – sest me ei usu, et tõde saadakse vihjetena mingilt ajast ja ruumist väljaspool olevalt olendilt — see oleks nagu sohitegemine!

Humanist on keegi, kes mõistab, et meie, inimesed, oleme Maa kõige arenenumad moraalsed tegutsejad. Me suudame mõista eetikat.

See ei tähenda, et me oleksime ainsad moraalselt arvestatavad olendid. Näiteks väärivad ka teised loomad moraalset arvestamist ning võib-olla väärib seda ka keskkond tervikuna.

Samuti tasub märkida, et mõned teised loomad ilmutavad käitumist, mis meenutab hoolivust ja empaatiat ning mõnel juhul isegi reageerivad ebaõiglasele kohtlemisele, püüdes seda parandada. Selliseid nähtusi võib käsitleda tõendina selle kohta, kuidas eetiline käitumine inimestes on arenenud. Siiski näib inimestel olevat ainulaadne võime moraalseteks valikuteks. Oleks näiteks kummaline öelda, et koer või delfiin käitus “ebamoraalselt”. Inimeste puhul aga saame valida, kas tegutseda elusolendite heaolu, ühiskonna arengu ja enda ning teiste eesmärkide nimel — või nende vastu. See valik ja teadlikkus sellest teeb meist moraalsed tegutsejad.

Et tegutseda õigesti, peame võtma vastutuse enda ja teiste eest. Me ei tee seda lootuses saada paremat kohtlemist mingis teispoolsuses. Isegi kui me sellesse usuksime, ei muudaks see meie tegusid heaks! Me teeme seda, sest parim, mida saame teha, on elada seda elu nii hästi kui võimalik. See tähendab teiste aitamist, ühiskonna edendamist ja oma võimete realiseerimist nende piiride sees.

Humanistid on inimesed, kes leiavad väärtuse iseendas ja teistes, austades iga inimese isiksust ja väärikust.

Me austame teisi mitte seetõttu, et oleksime loodud “kellegi näo järgi”, vaid seetõttu, kes me oleme. Me oleme tundlik ja teadvustav liik, kus igal indiviidil on väärtus ja väärikus — ja see väärib austust.

Pole põhjust arvata, et “tähendus” peab tulema mingilt kõrgemalt olendilt. Kui sa suudad kirjutada mõtestatud lause, siis suudad ka luua tähendust!

Humanisti jaoks ei ole jumalikku plaani ega eesmärki. Humanist mõistab, et me loome ise oma eesmärgid, jutustame oma lood ja määrame oma sihid. See annab elule tähenduse.